Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Küll siis doktor Kalev jõuab koju oma rahvale õnne tooma, Eesti põlve uueks looma! Ma mõtlen siin muidugi Kalevipoja lõpufraase, head riigikogujad ja head kuulajad, aga too müütiline doktor Kalev on meie rahvusülikoolis riigi rahaga kaua ja kaunilt koolitatud tohter X, kes nüüd Soomes haigeid lapsi vastu võtab ja neile rohtu annab.
Miks meil ei jätku arste? Läheme korraks tagasi eelmisse aastasse. Riigikontrolli aruandes Riigikogule toodi selgelt välja haiglavõrgu troostitu tulevik, ent vaatamata mitmetele aruteludele ja erinevate institutsioonide märguannetele, ei ole sotsiaalministeerium kas suutnud või pidanud vajalikuks olukorda parandada. Kahjuks arutame ka siin saalis praegu küsimust ilma sotsiaalministrita.
Üleüldine mure on ka see, et nii üld- kui ka kohalikes haiglates töötab järjest rohkem pensionieas arste, puudus on arstide järelkasvust, residentuuri lõpetanutest koguni 13% läheb Eesti tervishoiusektorile kaduma. Meil räägitakse aina rahast, suurtest miljonitest ja statistilistest trendidest tervises. Ikka ja jälle sellest, et raha on vähe, jättes mulje, et hoolitakse ja tahetakse parimat. Tartu ja Tallinna haiglad on suured, lausa ülisuured "kombinaadid", mis kunagi ehitati ning millele nüüd oleme suurust juurde lisanud ja kalleid masinaidki ostnud. Märgakem, et seda raha on voolanud Eesti tervishoiusüsteemi aasta-aastalt aina rohkem, aga järjekorrad pikenevad ja ligipääs tervishoiule aina halveneb. Teada on, et lubada on kergem kui teha, ometi on kusagil ka piir, millest mingil juhul ei tohi taganeda. See piir jõuab kätte siis, kui kaalule seatakse inimese elu ja tervis.
Mis siis viga on? Tervishoiupoliitikasse pole lisandunud inimarmastust ega empaatiat, mitte kildugi rahaga mittemõõdetavat halastust. Vanemas keelepruugis nimetatigi nii: haiglas töötasid halastajaõed. Mis kasu on sellest, kui võetakse ära hambaravitoetused, nurjatakse emakakaelavähi ennetus, võetakse kümnetelt tuhandetelt tööturul heitunud kaasmaalastelt ära ravitoetus, jättes üksnes õiguse tasuta arstiabile siis, kui tema seisund eeldab vältimatut abi. Ja lõpuks võetakse ära ka matusetoetus, lastetoetuse olematusest ma ei räägigi.
Rahvaliit on teinud mitmeid seadusemuudatusi ja ettepanekuid. Ikka on need teerulli alla lükatud ja punast tuld näidatud. Aga kuidas jääb põhiseaduslike õigustega? Üha enam tundub, et hättasattunud inimene on riigile vaid tülinaks, et vaestele ja tõrjututele siin kohta ei ole. Ometi peaksime just raskel ajal igaüht märkama ja aitama.
Rahvaliit on teinud ettepaneku ja on ka täna seisukohal, et sotsiaal- ja tervishoiukulutustes tuleb saavutada erakondadevaheline kokkulepe, et sotsiaal- ja tervishoiukulutusi suurendada sarnaselt kaitsekulutustega. Selline tulemus aitab jõuda Euroopa Liidu keskmisele tasemele ka meie kulutuste osas ja rahapaigutuses. Abi oleks erisüsteemist, mis võimaldab väiksema sissetulekuga inimeste tervishoiukulusid katta riigi muude laekumiste arvelt. Võimaldab kõigil ravikindlustamata inimestel vähemalt perearsti poole pöörduda, ravida hambaid või minna tervisekontrolli, teades, et kulud katab riik. Need olgu kõigile kättesaadavad.
Ehkki tervise heaks saab kõige rohkem teha inimene ise, on asendamatu roll ka riigil. Rahvaliit peab mõistlikuks panna põhirõhk haiguste ennetamisele ja varasele diagnoosimisele. Selleks peab kõigile olema tagatud juurdepääs arstiabile ja muudele tervishoiuteenustele. Selge, et esialgu nõuab see täiendavaid kulutusi, kuid tulevikus tasuvad need end kuhjaga ära, aitavad tagada tervisliku vananemise ning mõjutavad soodsalt ka majandustegevust.
Kui raha on vähe, siis miks ei pea sotsiaalministeerium vajalikuks arvutada, kui palju hoiaks haigekassa või riik kokku inimeste ravimiselt – ravitud hammaste ja ravikindlustamata inimeste õigeaegselt alustatud raviga. Küsisin seda tänagi ministrilt, kuid ei saanud vastust. Tõsiasi, et majandus teeb vähikäiku, ei õigusta inimese hättajätmist. Asi on suhtumises, kas inimestest hoolitakse või mitte, ja nii ongi.
Me oleme siin saalis koos ja "koogutame kaeblikult kaelu", nagu poeet Alliksaar kord kirjanike koosolekut olevat kirjeldanud. Oluliste küsimuste käsitlemisel on Riigikogus domineerima hakanud kahetsusväärne tendents. Võetakse üles avalikkuses kirgiküttev teema, lastakse aur välja ning sinnapaika see jääbki. Ja see puudutab kõike, mis pole otseselt seotud koalitsiooni võimalike saavutuste näitamise ja kuulutamisega. Paljudel juhtudel lõpeb arutelu meie kolleegide jaoks sel hetkel, mil esimehe puuvasar alusele kolksatab – ehkki see peaks olema lahenduse otsimise algus, mida ei lasta niisama omasoodu kulgeda, vaid mille täitmist teraselt kontrollitakse. Ja nii ka täna, otsust vastu ei võeta! Aga Riigikogu otsus peaks olema mitte soovitus puhuks, kui kellelgi juhtub olema aega või tahtmist seda täita, vaid tegutsemisjuhis, mille täitmist saab kontrollida ja mis paneb seda täitvale ametnikule isikliku vastutuse.
Arusaadav, et niisugune lähenemine populaarsust ei too, sest see häiriks vastutajate rahulikku äraolemist, lubamata vastutusest kõrvale hiilida. Ma loodan, et juba järgmises Riigikogu koosseisus lõpevad kõik olulise tähtsusega küsimuse arutelud konkreetsete otsuste ja väga konkreetsete vastutusküsimustega.
Head kolleegid, veel on võimalus! 6. märtsil on Eesti nullpäev. Kas doktor Kalev tuleb koju tagasi? Aitäh! Tänan kõiki kuulajaid ja tänan siinseid ettekandjaid, eeskätt härra Aaviksood ja professor Kiivetit! Aitäh!
Nr. 813 Jõgeva- ja Tartumaa MAI TREIAL
http://erl.ee/index.php?id=4&gr_id=1&act=one&news_id=1516
No comments:
Post a Comment