Videvik. 20.01.2011
Esimene pension eurodes peaks kõigil käes olema. Ka nendel, kel pangakontor
või -automaat kaugel ning kellele raha koju kätte toimetatakse — kas siis
iseenda kukru või riigi kulul. Kõik peaks justkui olema paigas, aga selgub, et
siiski mitte. Neil, kes silmad-kõrvad eriti hoolega lahti hoidsid, õnnestus
ehk paari nädala eest "üles korjata" info, et nii riikliku pensioni kui ka
toetuse ja hüvitise kojukandeks tuleb tänavu uus taotlus esitada.
Riigiisad rõhutasid möödunud aastal, et pensionide tasuta kojukande
lõpetamisega hoidis riik kokku üle 26 miljoni krooni.
Seda "kokkuhoidu" said omal rahal tunda ja kanda kümned tuhanded
inimesed. Ja ehkki sotsiaalministeerium pidi möödunud aastal põhjalikumalt
analüüsima, kuidas on uus süsteem end õigustanud ja millised on probleemid,
siis sellest pole mingit märki.
Eelmisel aastal osutati koju-kandeteenust riigi kulul ühe kuu jooksul 13 600
toetusesaajale, 15 700 pensioni või toetuse saajat nõustusid
kojukandeteenuse ise kinni maksma. Nüüd peavad nad otsustama, kuidas sellega
tänavu jääb — kuni 15. jaanuarini oli õigus esitada elukohajärgsele
pensioniametile taotlus riikliku pensioni, toetuse ja hüvitiste
kojukandeks riigi kulul ehk tasuta. Ja see on mõtlemise koht, sest tänavu
võetakse kojukandeteenuse eest palju kopsakamat tasu. Kummalisel kombel
teavitati üldsust ja pensioni-toetuse saajaid sellest alles aasta viimastel
päevadel, kuigi hinnatõus oli teada palju varem, sest konkurss koju-kandja
leidmiseks korraldati septembrikuus. Sotsiaalkindlustusameti korraldatud
riigihankele kojukandeteenuse osutamiseks esitas ainsa pakkumise Eesti
Post. Sotsiaalkindlustusametit justkui ei huvitagi, millise valiku
inimesed kojukandeks tänavu langetavad, olles asja sisuliselt n-ö
kontrollarvuga juba ette paika pannud — riigi kulul viiakse pension
või toetus kätte 12 940 inimesele, seda on 660 võrra vähem kui mullu.
Huvitav küll, mille järgi see arv ja uus hind paika pandi?!
Sotsiaalkindlustusamet sõlmis detsembri algul
Eesti Postiga lepingu, mille järgi maksab riikliku pensioni, toetuse või
hüvitise kojukanne endise 58 krooni asemel 72 krooni ehk 4,6 eurot, ja nii jääb
see kaheks aastaks. Enam kui 15 tuhat inimest peab loovutama kuus ligi 5 eurot,
et õigusega ette nähtud toetust kätte saada. Aasta jooksul kulub selleks 55,2
eurot ehk 863 krooni ja 70 senti. Arvestades asjaolu, et tänavu riiklikud
pensionid ja toetused ei tõuse, vaid jäävad möödunud aasta tasemele, on
kojukandetasu lubamatult kõrge. Põhjendamatust virisemisest on asi kaugel,
sest kahjuks on keskmine pension vähehaaval langenud, elukallidus aga aina
tõuseb. Statistikaameti andmeil oli eelmise aasta kolmanda kvartali
keskmine pension (4248 kr) ligi seitse krooni väiksem kui teises kvartalis.
2009. a sama ajaga võrreldes on langus 0,7 protsenti. Paljude pension
jääb alla elatusmiinimumi, mis viimati oli 2660 kr, rahvapension on vaid 2009
kr, ligi 8500 inimese vanaduspension jääb alla 3000 kr, lisaks veel hulk
töövõimetuspensioni saajaid. Liiati võib siinkohal rääkida ka
ebavõrdsest kohtlemisest. Maakonniti oli keskmine pension 2010. a 1.
jaanuari seisuga kõige suurem Harjumaal (4336 kr), sealhulgas
Tallinnas 4358 kr, väikseim Põlvamaal — 3722 kr. Jääb ainuke õlekõrs —
palve: ärge vähendage väljateenitud pensioni!
Kojukandega seonduvat tahetakse ajada
vaikselt ja märkamatult.
Kui seadus kehtestati, oli palju vaidlusi, inimesed said räsida — olgugi
et nii mõnelgi oli ja on õigus tasuta kojukandele.
Seaduse mõte seisneb ju selles, et hajaasustusega piirkondades ning asulates,
kus pangateenused pole kättesaadavad või kuhu bussid ei käi, viiakse
riiklik pension, toetus või hüvitis koju tasuta. Mis olekski loomulik — kõik
hajaasustuse alal elavad inimesed saavad oma raha kätte tasuta, ilma mingi
lisatõestuse ja kauplemiseta.
Alles see oli, kui valitsusest iga päev maha hüüti, et euro tulek meil hindu
ei tõsta, aga nüüd on euro käes ja jutud teised. Tegelikult ongi õige, et euro
tulek hindu ei tõstnud, hinnad tõusid juba enne seda. Seda enam tuleks
arvestada, kuidas inimesed uutes oludes toime tulevad. Ja oleks tulnud hoolega
kaaluda, kas riik, aga samuti pensioni, toetuse või hüvitise saajad oleksid
võinud kojukandeteenust ka odavamalt saada. Et käesoleva aasta
kojukandeteenuse osutamiseks sõlmiti leping ainsa pakkuja, Eesti Postiga, saigi
pakkuja dikteerida hinna. Eesti Posti omanik on riik, kellele kuuluvad
aktsiad sajaprotsendiliselt. Olen veendunud, et leidub ka teisi ettevõtteid, kes
suudavad seda teenust osutada, ja märksa odavamalt.
Kojukandetasu üle on põhjust arutleda teisegi kandi
pealt. Rahvaliit on mitmel korral tõstatanud nii Riigikogus kui
ka ministrite ees küsimuse kojukandetasu kujunemisest, juhtides
tähelepanu kummalisele asjaolule, et isegi siis, kui mitme isiku pension
või toetus toimetatakse samale aadressile, võetakse
kõigilt eraldi teenustasu -ehkki sõidu- ja ajakulu ilmselgelt kokku
hoitakse, mis tähendab firmale puhaskasu. Kulud on väiksemad ka juhul, kui
pension või toetus tuuakse mitmele saajale ühes korterelamus või
hooldekodus.
Ärihuvist lähtuvad ka pangad. SEBi ja Swedbanki esindajate
lubadusest pakkuda vähemalt pensionisaajatele soodsaid võimalusi raha
väljavõtmiseks jätkus vaid aastaks. Ja enim saavad jälle räsida
maainimesed, sest maal annab pangaautomaati tikutulega otsida. Kuidas
inimene hakkama saab, pole justkui kellegi asi. Selle asemel pakutakse võimalust
esitada uus kojukandetaotlus. Kahjuks jäi sotsiaalministeeriumi teave
hiliseks ja pinnapealseks, ka raadio- ja telekanalites peaaegu
märkamatuks. Kui paljud asjaosalised sellest üldse teadlikud olid, kas nad
jõudsid nii lühikese etteteatamisega seda teha, ja miks üldse peab igal
aastal uue avalduse esitama, kui elukoht ega muud asjaolud ei ole muutunud?
MAI TREIAL Riigikogu liige, Eestimaa Rahvaliit
http://erl.ee/index.php?id=4&gr_id=1&act=one&news_id=1499
No comments:
Post a Comment